50 goes 60
Armastus pidi kõik mured peast viima. Ma kolisin J juurde, me oleme juba 5 kuud koos ja siiani pööraselt armunud. Ma jätsin momendilt suitsetamise, lõpetasin oksendamise, muretsemise kaalu pärast, depressioon kadus juba iseenesest. Igatahes, järsku taipasin, et lõpeks pole millegi üle nuriseda, elu on lill.
Aga. Ühel päeval tuli J töölt nördinult koju ja ütles, et kunagine kolleeg jahmus teda nähes ära: “mis juhtunud on? Aasta tagasi olid nii vormis!” Jah, ka mehed pööravad välimusele päris palju tähelepanu ja nurinat “kõht on ees” ja “lõua alt piilub lott” olen kuulnud tüdinemiseni. Pärast pikemat vestlust otsustasime enese motiveerimiseks võistluse korraldada. Nimelt oleme mitu korda alustanud “tervisliku toitumisega”, aga siiani pole silmaga nähtavat tulemust. Nüüdne mäng on lihtne: võidab see, kes enne 7 kilo kaotab. Ta on näinud minu vanu fotosid ja nii 52 kilosena paistvat ma imeilus. Eks ta nii ole. Ema on sama meelt ja kommenteerinud on teisedki pereliikmed (tulin nädalaks koju Eestisse). Vanaema küsis isegi, ega ma äkki “sedapsi” pole. Nii palju siis “ei muretse ja söön kuidas hing ihkab” suhtumisest.
Tagasi Madridi jõudes alustan ema soovitatud 2nädalase proteiinidieediga, ega see paha ei tee.
Viimane ajastu
Viimane postitus oli nii masendav, aga ma olen jälle oma õnnelikus meeleolus (jep, downs and ups käivad järgemööda).
Jõulud möödusid rahulikult ja õnnelikult (rääkida oli nii palju, et süüa väga ei jõudnudki) ning tulevik hakkas lõpuks päikeseliselt tunduma. Perekonna taasnägemisrõõm oli suur ja keegi ei teinudki kommentaare mu kaalutõusu kohta (välja aravatud mu vanaema: sa oled näost nii ümaraks läinud! Ja olgu, mu ema: nende kintsude pealt ei kuku midagi maha (isa oli just öelnud, et baaribukil istudes kukub läpakas sülest maha), aga sekundi pärast järgnes: see oli nali).
Oh damn, tagasireisil Madridi jäin ma lennukis pisut purju (ma ei talu neid emotsionaalseid lahkumisi) ja kuidagi teel koju kaotasin oma rahakoti. Järgneva hommiku veetsin paki sigarettide ja telefoniga, helistades igale poole a la kaotasin rahakoti ja sulgege mu kaardid.
Aga enne jõule kohtusin ühe mehega ja pärast seda tunnen end kõige õnnelikuma inimesena (see oli vist ülivõrre). Ja see oli nagu välk selgest taevast, sest ma olin totaalselt kindel, et ma pole seda “liblikad kõhus” tüüpi. Tutvus on nii positiivse mõjuga, et ma olen unustanud muretsemise ja usun, et olen ilus. (Miks ma ometi leian, et asi võib põntsuga lõppeda?:S)
Oksendanud pole teab mis ajast. Päevi ei loe, sest see tähendaks igapäevast mõtlemist SH-le.
Aastavahetus möödus pööraselt, aga võrdlemisi tervislikult. Mõte järgmisele hommikule aitab alati piirata söödavat-joodavat.
Kümneid kordi kuulatud:
Langus
Mu korterinaabrid (perekond) on pisut imelikud – ok, ma olen päris kindel, et ma lihtsalt ei meeldi neile – nad läksid mulle ütlemata puhkuseks ära ja keerasid ülejäänud korteri ukse lukku. Ma üürin nende juures tuba ja sissepääse on kaks, minu nö sissepääs on köögi kaudu. Jep, great, mina ja köök.
Praegu on põhjalik allakäik, sest ma ei suuda üksi normaalselt süüa. Ma olen viimased paar päeva vaid trenni teinud ja oksendanud ning väljas käinud. Väljas käimise alla läheb seltskond, tantsimine ja snäkid-joogid. Viimane tegevus hoiab mind kontaktis maailmaga, muidu langeks ma täielikku masendusse. Võib-olla ma olen kõiki alt vedanud, sest viimastele postitustele on kiitvaid kommentaare tulnud, aga ma lihtsalt tunnen end nii nõrgana viimasel ajal. Aga vähemalt ma tean, et see on mööduv nähtus ja kui mu korterikaaslased tagasi tulevad, saan jälle rajale.
Itaalia köögikunst. Ja selle pahupool
Eile sattusin Itaalia söögipoe (toiduained ja kohapeal valmistatavad söögid) avamisele, juhuslikult – ma olin ürituse ideest valesti aru saanud. Igatahes oli koht itaallasi täis, pisikeses ruumis oli vaid neli tooli ja söök-jook oli avamise puhul tasuta. Kõikvõimalikud köögikunsti pärlid… juustud, ahjusoojad pirukad-pitsad, kroketid, koogikesed, vorstikesed jms. Ma ei suutnud vastu panna ja kõht sai märkamatult nii täis, et ma kaotasin igasuguse huvi järgmisele peole minna. Naasin koju ja oksendasin enam-vähem kõik välja. Vastupidiselt hirmule, et tunnen end nüüd ebaõnnestunaja, oli päris hea ja kerge olla. Selliseid olukordi tuleb elus ikka ette. Ma oleks nii sandilt tundnud, kui oleks suure kõhuga edasi peole läinud. Sõin vitamiiniks paar mandariini ja jäin magama.
Muidu võib rahul olla: olen juurutanud tugevama hommikusöögi harjumuse ja lõunasöök on samuti rusikareegel, õhtusöök on selle võrra kergem. Ja korrapärase söömisega ei tekigi koolis isu automaadist müüdavate näkside järele. Hmg languse kartuses tarbin teadlikult lihatooteid rohkem ning pidev väsimus on taandumas. Joomisele olen piiri pannud ja unetunnid hoian 7-8 piires. Nagu kõik läheks hästi? Alati mitte. Meeleolu langused-tõusud on vältimatud, ma ei oska midagi nendega teha.
Tudenglik rahanappus on tegelikult positiivselt mõjunud, sest käitun nagu normaalne inimene ja ei püüa igal võimalusel low-cal tooteid leida. Hommikused võileivad, lõunane risoto või pasta, õhtune salat, vahepeale puuvili. Ja kogemus juba ütleb, et kui midagi ära jätta, tekib hiljem puudujääk
Ma ei suuda mitte mõelda kojumineku peale: 18. dets lähen kümneks päevaks koju. Kas keegi kommenteerib või jätab ütlemata? Ma olen silmnähtavalt muutunud.
Sa ei saa enese eest põgeneda
Kui palju oleme kuulnud kommentaare, kui me tahame kuskil mujal uut elu elustada: “sa ei saa enese eest põgeneda”? AGA, ma me võime uues keskkonnas näha oma probleeme teises valguses! Minu puhul aitas tervenemisele kaasa keskkonna muutus, sest ma näen ma enda tegevust kõrvalt ning ma olen aru saanud, kui tobe minu käitumine on olnud. Lugesin artiklit kuueliikmelisest perekonnast, kellel on igakuine dilemma: kas tasuda elektriarved VÕI hoida lastel kõhud täis. Selle kõrval näiks naeruväärne osta kotitäis sööki, et see siis uuesti välja oksendada. Eile ostsin stressist paki popkorni ja nähes abipaluvat kerjust, andsin selle hoopis talle, sest lõpeks pole mul ju seda vaja.
Keskkonna vahetus oleneb ka kultuurist, kuhu sa satud. Vahemereline elustiil väljendub lõõgastuses ja hetke nautimises. Kui tööd ei ole, ei jää sa üksi: jagatakse ühiselt muret ja võetakse midagi ette. Kui eelarve on piiratud, saadakse kellegi pool kokku, tehakse pannitäis risottot, juuakse odavat veini ja meeleolu on lõbus. Söömine tähendab siin naudingut ja head seltskonda: hommikusöök veedetakse lähedalasuvas kohvikus ja kuigi on see kesine (röstsai pluss kohv), oled sa tere öelnud vähemalt kümnele inimesele.
söögiga premeerimine
Märkasin täna oma käitumises midagi imelikku. Paar päeva tagasi leidsin lõpuks ometi toa ideaalses korteris ja tähistamiseks läksin jaapani restosse sushit sööma (ma jumaldan jaapani kööki), kokku läks nauding 10 euri, ilma kahetsuseta. Täna käisin uude koju sööki ostmas ja valisin 75 sendiste (valged) ja 1.50 (värvilised ja pisut tervislikumad) makaronide vahel, et saaks midagi ikka säästa. Igapäevaselt hoiaks kokku, aga preemiaks võib end lõdvaks lasta ja lubada head-paremat.
Kas teistel on söögiga selline suhe? Et kui midagi hästi läheb, tahaks end hellitada parimaga? Lugenud psühholoogiat söömishäirete kohta, oskan küll reeglina olukorda hinnata ja end kontrollida. Kui lapsena lõime jala ära ja nutma hakkasime, andis vanaema lohutuseks midagi magusat. Ja nüüd? Põrume eksamil, kallim jätab maha, kaotame töö – midagi head: šokolaadi, jäätist, kooki. Kui saime hea hinde, võitsime võistluse, saime kooli sisse – jälle preemia. Miks lastele selline suhe toiduga sisse kodeeritakse?
Püsin rajal
Vaatan, et ma pole pea et kaks nädalat kirjutanud. Aga kuidas mul läheb?
Lõpetasin antidepressantidega kuu alguses ära ja olen nüüd täheldanud kontrollimatuid meeleolutõuse ja -langusi. Mõnikord tunnen, kuidas tuju lihtsalt on nii madal, et võin iga hetk nutma või karjuma hakata (poes on -just see- juust otsa saanud, tantsutrennis ei saa sammudest aru, buss sõidab nina eest ära, internett juksib, video jookseb kinni, uks ei tule lahti, õun maitseb mädalt – ükskõik mis!) või tahaks lüüa kedagi, sest viha keeb üle. See on nii abitu olukord, aga midagi ei saa teha, sest midagi pole tegelikult halvasti, need on vaid pisiasjad. Ja siis on need tõusud, mil tahaks hüüda tervele maailmale, et elu on nii fantastiline ja ma armastan kõiki. See on jällegi hirmutav, sest tõusudele järgneb alati langus. Mäletan eelmist talve, kui kasutasin sellistel juhtudel juhust autoroolis karjuda, sest see oli ainuke paik, kus keegi mind kuulda ei võinud. Ma võin praegu seda ainult imiteerida, sest mul pole siin autot.
Aga söömisega on vähemalt korras. Vahepeal olen küll oksendanud, aga see pole tahtlik olnud. Mõnikord kui koguseliselt (näiteks küpsetatud aedvilju või salatit, mis on nii maitsev, aga kalorite sisaldus minimaalne) palju süüa ja kõrvale veel juua ka, siis tunnen, et süda on paha. Eks keha funktsioneerib teisiti kui aju, oma mõtetega olen tervenemise teel, aga keha ei suuda veel sammu pidada.
Korrapärasus on võti, aga eks sellega tuli algul harjuda. Kui hommikul kõht tühi pole, olen ikkagi sundinud end sööma, sest muidu on ühel hetkel paanika ja siis sööks mingeid kiireid süsivesikuid ja eks me kõik tea seda hilisemat süütunnet. Söömishäirete üks tunnus on pidev toidule mõtlemine, aga regulaarse söömisega kaob see ära ja saab muule keskenduda, näiteks lugeda, õppida, filmi vaadata (vahepeal suutsin vaid kinos filmi vaadata, sest saal on pime, istun ühe koha peal, külmkapp pole nurga taga). Pealegi, kui söömiste vahele ei jää palju aega, ei ole isu ka nii suur. Võib nautida maitsvaid asju, kartmata, et sööks kõik korraga ära. Ostsin eile valgehallitusjuustu ja pirne (suurepärane kombinatsioon) ja siiani on külmkapis.
Hüppan üle raskuste
Oeh. Just oli hetk mil mõtlesin, god damn it, sööks üle ja oksendaks, poleks nagu midagi olnudki. Aga siis taipasin, et see ongi just see hetk: reeglina läbitakse see kiiresti, aga paranemisel tuleb see ära tunda ja end peatada (stopp!). Ma olen nii kaugele jõudnud ja oleks tobe kõik kaotada lihtsalt 5 minuti lõbu nimel (ja mitme päeva toiduraha!). Ma tunnen pikas perspektiivis hoopis paremini, lisaks see puhas tunne, et ma ei varja midagi. Söömishood on reeglina salajased ja pärast on räpane tunne nagu peidaks midagi terve maailma eest. Nii et ma piirdusin oliivide ja šampinjonidega.
Skypisin emaga pool tundi. Muuseas tundis ta huvi (nagu naised ikka – mida keegi kannab), millega ma koolis käin ja minu “ühtede mustade teksade…” peale küsis, kas ma ostsin uued püksid a la kas need punased (need kurikuulsad 34 number – 50 kilo – püksid) ei lähe jalga. Vastasin, et kas ta ei kuulnud, et ma olen 55 kilo ja tunnen end väga hästi ning oletatavasti ei lähe need mulle jalga. Kuskil oli side kehv olnud ja ehk ta tõesti kuulnud. Aga ta vastas, et kui ma hästi tunnen, siis on kõik korras.
Taimetoitlus on teema ja tunne on super. Olude sunnil olen sellel lainel ja ei kurda. Lihtsalt tuleb hoolt kanda, et kõik toitained kätte saaks.
Siiski on mure alkoholiga, sest pidusid on järgemööda. Muidugi võib öelda: telli midagi muud, aga kui olla peol koos kõigi teistega, siis… kaob kontroll käest. Lisaks olen ma häbelik eestlanna keset avameelseid lõunamaalasi ja ei saa muidu kuidagi sõna suust. Siinsed kombed on teistsugused: juba lõunajal istutakse kohvikus õlleklaasi taga. Ok, reeglina saab tapased (ehk suupisted) tasuta, kui õlut võtta, aga see pole vist antud juhul põhjendus.
Keegi tunneb end nii hästi
Ma olen nii põnevil. Üle pika-pika aja lähen jälle trenni. Leidsin siin lähedal spordiklubi ja tudengitele on 4 kuud ainult 100 euri. Täna õhtul lähen pilatesesse ja bodypumpi. Ma ei leia üksi kunagi motivatsiooni trenni teha a la läheks jooksma või ujuks tunnikese. Ikka peab kellaaeg olema, pingutad koos teistega ja ei anna väsimusele alla. Pärast on uhke olla.
Mul on tunne, et ma olen põhjas ära käinud ja nüüd lõpuks paistab kuskilt valgus. Vahepeal viis kole masendus täieliku enesehävitamiseni. Muidugi oli ka helgeid päevi, aga üldtoon oli tume. Alkohol, sigaretid, oksendamine, näljutamine… Ja damn it, see ei mõju üldse hästi. Hakkan enese eest rohkem hoolt kandma, sest olen seda väärt. Ma olen ilus, tark ja andekas ning ei tohiks niiviisi elu rikkuda.
Vahepealne kõhnuseihalus on mööda läinud. 56 kilo oleks varem ennekuulmatu tundunud, aga praegu pean tunnistama, et näen väga hea välja, hoopis naiselikum. Ja mul on lõpuks ometi rinnad! Kurvid teevad naisest naise:) Ja ma ei mõtle enam kogu aeg söögile, sest ma toitun normaalselt. Arvatavasti teavad niimõnedki, kuidas näljutamisega kahaneb maailm taldriku suuruseks.
Korras, tehtud
Ja täna oligi parem päev. Olgu, päev ei alanud küll hästi, sest vesi oli korterist kadunud ja ma pidin musta peaga välja minema, aga see selleks. Tegin targad sisseostud ja ostsin puu- ja köögivilja, teraviljasemat saia (nii leib kui siin lõunas olla saab), tuunikala, määrdejuustu, jogurtit (kaasavõetud kamaga segamiseks) ja vett. Klassikalise sooja toiduga hommikut küll ei alustanud, sest vee puudumise tõttu ei saa nõusid pesta, aga kaks terasaia-tuunikala-maisi-paprika võileiba lasin küll mikros soojaks. Magusaks jogurti-müsli-mee segu.
Päeva veetsin linnas teiste erasmuslastega. Lõuna paiku poleks ma märganudki, et kõht tühi on, aga teised tegid ettepaneku ja menüüd uurides taipasin isegi, et kõht koriseb. Seltsielu üks plusse ongi normaalse elurütmi hoidmine. Muidu unustan end ära ja langen melanhoolsusesse, masendusse või hakkab kõik söögi ümber tiirlema. Elu on hoopis kergem kui esialgu paistab.
Õhtul tuli vesi tagasi ja suutsin mingisuguse tortillaga hakkama saada. Tahtsingi hispaania rooga teha, et siit pärit korterikaaslased arvamust avaldaksid. Klassikaliselt läheb muna ja kartul, aga ma liialdajana panin ikka sibulat, küüslauku, paprikat, oliive ja kõvasti vürtse. Tulemus oli vaeva väärt ja soovitan kodus proovida, netist leiab erinevates variatsioonides retsepte.
